40/50-ndad

Sõja järel jäi Wolfsburgiks nimetatud linn koos tehasega Briti okupatsioonitsooni. Tehas oli pommirünnakute tõttu (kuna seal toodeti ka rakettide V-1 osi) rängalt kannatanud ning tootmise taaskäivitamine vahetult sõja järel oli omamoodi ime. Selles oli teeneid nii lihttöölistel, kes hakkasid omal initsiatiivil rusude vahelt leitud osadest autosid kokku panema, kui ka briti okupatsioonivõimudel, kes vajasid Saksamaa haldamiseks sõiduvahendeid ega lasknud venelastel tehasesisustust minema vedada. Kuna briti autoasjatundjad pidasid Põrnikat autona perspektiivituks, ei olnud nad ise huvitatud tehase ülevõtmisest (on üsna irooniline, et nüüdseks on inglaste au ja uhkus Rolls-Royce läinud Volkswageni omandusse). 17. septembril 1945 anti tellimus 20000 auto tootmiseks, aasta lõpuni jõuti põhiliselt käsitööna valmistada 1785 (teiste andmete järgi 58) masinat. Esimestel aastatel läks kogu toodang okupatsioonivõimudele, kes siis jaotas neid asutustele ametiautodeks. Esialgu toodeti vaid Kübelwageni shassiile asetatud kõrgepõhjalisi masinaid ning nelikveolisi Kommandeurwageneid (Type 87), “tsiviil”-Põrnikaid hakati valmistama 1946. aastal.

1946. aastal rippus Põrnika saatus taas juuksekarva otsas, kuna tehase säilitamise tingimuseks seati vähemalt 1000-ne kuutoodang. Tehas pääses üle noatera, valmistades märtsis 1003 ning aasta lõpuni kokku 10020 autot. Olukorda tolleaegsel Saksamaal iseloomustab hästi juhtkonna äratundmine, et tootmisempo tõuseb märgatavalt, kui lisada lihtsalt tööliste lõunasöögi-supi sisse liha. 1947. aastal käis tootmine veel läbi suurte raskuste ning tulevik oli ebaselge (tehase demonteerimise otsus oli esialgu vaid edasi lükatud), ometi hakati Põrnikaid juba ka eksportima. Initsiaatoriks oli siin Hollandi ärimees Ben Pon, kes oli olnud autost huvitatud juba enne sõda ning keda võib pidada ka VW väikebussi ristiisaks. 1947. aastal Prantsusmaalt vangistusest vabanenud Porsche avastas läbi Saksamaa koju sõites endalegi üllatuseks, et 10-st teel kohatud autost 6 olid Põrnikad. 1948. aastal anti tehas sakslastele tagasi ning selle juhiks sai Heinrich Nordhoff, kes suutis tootmise üsna kiirelt ülesmäge viia. Nõudlus autode järele kasvas ning sõjas laostunud Euroopas polnud lihtsale ja töökindlale Põrnikale arvestatavat võistlejat. 1949 hakkas Karmanni keretehas valmistama kabriolett-Põrnikaid.
1950 – 100 000
4. märtsil 1950 veeres tehasest välja sajatuhandes Põrnikas. Mootori jahutussüsteem sai termostaatklapi ning eksportmudel hüdraulilised pidurid. Standard-mudeli hind oli 4800, eksportmudelil 5450 DEM-i. Autosid hakati kokku panema ka Iirimaal ja Brasiilias. Tootmine kasvas kiiresti ning Volkswagenid asusid tõsiselt maailma vallutama. Suurt rolli mängis selles tollal veel uudne põhimõte, mille järgi ekspordiga mingisse riiki kaasnes alati koheselt hooldusvõrgu rajamine ning mehaanikute väljaõpe Saksamaal. Ostja võis olla kindel, et tema masin saab alati asjatundlikku abi ega pea nädalate kaupa varuosi oodates seisma. 1952. aastast said Põrnikad sünkroniseeritud käigukasti, veljemõõtu vähendati 16 tollilt 15-le. Järgmisel aastal toimus esimene märgatav muutus auto välisilmes – poolitatud tagaakna asemele tuli ovaalne. 1954. aastal sai Põrnikas 1200 cm3 30 hj mootori, täiustati ka karburaatorit ja süütesüsteemi ning suurendati generaatori võimsust. Juuresolev pilt on pärit Holmgreni VW-muuseumist Rootsis, kus asub ilmselt mailma suurim Volkswagenite erakollektsioon.

Powered By Wordpress. Theme base on Philadelphia Payday Loans al.com.
Modified by & © dooker.eu 2010