Tegemist on aastaarvuga, mille tähendust pole VW-fanaatikule vaja seletada. Sel aastal muutus tunduvalt Põrnikate välisilme, kuna ovaalsete esilaternate (kurbade silmade) asemele tulid ümmargused ning mootorikate muutus tömbiotsaliseks. Muutusi oli teisigi – elektrisüsteem viidi 6 voldilt üle 12-le, pidurisüsteem muudeti kahekontuuriliseks, täiustati tagavedrustust ning võeti kasutusele uued veljed. Samal aastal sai ka Tüüp 2 (VW-väikebuss) uue kere. Puritaanlike kalduvustega fännide arvates lõppes just siis klassikalise, “vana hea” Volkswageni ajastu. 1968. aasta tõi kaasa suuremad tagatuled ja veel hulga tehnilisi pisitäiustusi, salongi hakkas ilmuma üha rohkem plastmassdetaile. Aasta keskel jõudis avalikkuse ette VW uus mudel – Tüüp 4, mis pidi tooteskaalat avardama ja kaasajastama. Sama aasta 12. aprillil suri VW peadirektor Heinrich Nordhoff, kes oli suutnud hingevaakuva tehase jalule aidata ja kelle teeneks Põrnikate ülemaailmne võidukäik tegelikult oli. 60-ndate lõpp oli ka hipiliikumise aeg ning pole vist raske aimata, millist autot väikekodanlikkust põlgav noorsugu eelistas. 1969. aastal sai Põrnikast filmistaar – linastus Disney stuudio film “Herbie The Lovebug”, milles Põrnikas oli ei vähem ega rohkem kui peaosatäitjaks. Filmile vändati veel mitu järge (viimane neist 1997. aastal) ning Põrnika-kultusest rääkides ei saa sellest linateosest kuidagi mööda minna. On isegi klubisid, millede liikmeteks ainult Herbie-koopiate omanikud. Kokkuvõtteks võib öelda, et 60-ndate lõpp oli Põrnika kuldaeg, kui tootmine saavutas oma lae (30 aastat pärast mudeli projekteerimist!) ning auto hakkas juba muutuma legendiks.

1969. aastal läks tootmisse Põrnika militaarvariant Tüüp 181, mis oli sõjaajal toodetud Kübelwageni järeltulijaks. Järgmisel aastal võeti kasutusele täiustatud 1600 cm3 mootor, mille paremaks jahutamiseks lisandusid mootorikattesse õhupilud.

17. veebruaril väljus tehasest 15 007 034-s Põrnikas, võttes Ford T-lt üle maailma enimtoodetud auto tiitli. Sel puhul valmistati ka “Weltmeister”-nimeline eriseeria. Nõudlus oli veel kõrge ning tootmine käis täie hooga, ometi hakkas Põrnikate ajastu vaikselt lähenema oma loojangule.

1971. aastal läks tootmisse tunduvalt kaasajastatud Põrnika-variant (mudel 1302/1303), mis Ameerikas ristiti “super”-Põrnikaks. Ees võeti torsioonide asemel kasutusele McPhersoni vedrustus; taga säilisid küll torsioonid, kuid poolteljed said kaks liigendit, mistõttu tagarattad ei vedrutanud enam mööda ringi kaart (“swing-axle”) vaid otse üles-alla (“Double-joint suspension”). Poolautomaatse käigukastiga masinatel oli selline tagavedrustus, tõsi küll juba varem. Esiratastel hakati rakendama ketaspidureid. Selle kõige tulemusena paranes tunduvalt masina juhitavus ja teelpüsivus, suurenes ka pakiruumi maht. Välimuse järgi võib “super”-Põrnikad ära tunda munaja ninaosa järgi. 1973. aastal sai Põrnika-pere suured ümmargused tagatuled, vahelduvvoolugeneraatori ning peatugedega esiistmed, mudel 1303 lisaks sellele veel panoraam-tuuleklaasi. 1302/03-seeria on Põrnikatest tehniliselt kõige täiuslikum, kuid konservatiivsemad VW-fännid suhtuvad “super”-Põrnikaisse seniajani üsna umbusklikult, pidades Ferdinand Porsche lahenduste hülgamist andestamatuks.