Miljonenda Põrnika valmimist tähistati suurejooneliselt – oli see ju omamoodi sümbol, tähistades sõjas laastatud Saksamaa taassündi ning tõstes õigustatult sakslaste eneseteadvust. On tähelepanuväärne, et järgmise miljonini jõuti juba kahe aasta pärast. 1955. aastal hakati valmistama ka VW esindusmudeliks planeeritud Karmann-Ghiat.

50-ndate keskel hakkas huvi Põrnika vastu tõusma ka USA-s, mis turu suurust arvestades tähendas nõudluse järsku kasvu. Volkswageni kannakinnitamine USA-s väärib lähemat käsitlemist. VW-Põrnika renomee ei olnud seal alguses just kiita, sest liiga paljudele seostus ta veel Hitleri ja natsi-Saksamaaga. Hüüdnimed nagu “maanteemuhk” ja “Hitleri kättemaks” olid üsna tavalised. Sellest vabanemiseks alustati reklaamikampaaniat, mille eesmärgiks oli luua autole isikupärane imidzh. Reklaamifirmaks valiti Doyle Dane Bernbach, mis oli tuntud oma ebatraditsioonilise lähenemise poolest. Tolle aja tüüpiline autoreklaam koosnes enamasti värvilisest ilupildist koos jutukesega, mille poolest on uus masin kõigist varasematest parem. Kuna hobujõudude ja silindrite arvu poolest ei olnud VW-Põrnikast Ameerika autodele võistlejat, tuli leida põhimõtteliselt teine lähenemine. Volkswagenite reklaamid muutusidki silmatorkavalt omanäolisteks – parim näide on reklaam “New York Times’is”, mis koosnes leheküljesuurusest tühjast pinnast koos väikese märkusega lehe allservas, et “VW selle aasta mudel ei erine millegi poolest mullusest” (irooniline vihje Ameerika tänavaristlejaile, milledel iga uus mudel oli eelmisest paar hj võimsam ning paar tolli pikem/laiem). Uudne oli ka julgus tunnistada oma kauba puudusi – näiteks ühes reklaamiklipis võttis VW Karmann Ghia tänaval pikalt hoogu, põrgates seejärel paberilehelt tagasi (vihje masina sportliku kere kohta nõrgavõitu mootorile). Muidugi ei unustatud kiitmata Põrnika tugevaid külgi – odavust ja töökindlust (And it goes on, and on, and on …). Autole imidzhi loomine õnnestus igatahes 100% ning suures osas selle imago najal püsib senini VW-Põrnika kui kultusauto staatus. Tagantjärele on siiski raske öelda, kas Põrnika populaarsus kasvas tänu reklaamikampaaniale või lihtsalt sellepärast, et Ameerika autotööstus oli odavad väikeautod unarusse jätnud. Küllap said mitmed tegurid õigel ajal kokku. Igal juhul kasvas nõudlus sedavõrd, et USA-sse veeti ajuti isegi kasutatud autosid. 5 erilaeva sõitis pidevalt üle Atlandi, püüdes ameeriklaste Põrnika-nälga kustutada.1958. aastal muutus taas pisut auto välimus – suurenesid nii tuuleklaas kui ka tagaaken, eksportmudeli suunatuled (mille asemel standardmudelil olid veel mitme aasta vältel piilarist väljakallutatavad semaforid) paigutati esitiiva peale. Täiustati ka sidurit ning pidurisüsteemi.

Viie miljones Põrnikas väljus tehasest 4. detsembril 1962 ning kingiti Punasele Ristile, VW-de aastatoodang oli tõusnud ühe miljonini. Samal aastal jõudis tootmisse Tüüp 3, mis oli Põrnikale sarnase tehnikaosa, kuid kaasaegsema kerelahendusega. Põrnika mootori võimsus oli kasvanud 40 hj-ni, samal aastal sai auto kütusenäidiku ning tuuleklaasipesurit pandi käitama varuratta suruõhk. Taas kord täiustati sidurit. Järgmisel aastal võeti kasutusele uus küttesüsteem, kus õhku köetakse spetsiaalsetes soojusvahetites heitgaaside soojusega. VW-Põrnikast sai esimene ametlikult registreeritud auto Antarktikas. 1965. aasta tõi kaasa muutused auto välimuses – suurenes akende klaasipind ning õhenesid piilarid, tuuleklaas muutus pisut kaarjaks. Samal aastal jõudis Põrnikate populatsioon 10 miljonini.