1973. aasta naftakriis raputas kogu maailma autotööstust ning sundis ka Volkswagenit oma mudeliparki radikaalselt uuendama, kuna nõudlus Põrnikate järele langes järsult. Uus, esiveo ja vesijahutusega põlvkond (Golf, Passat) võeti tegelikult üle Audilt ega omanud vana, Põrnika-perekonnaga mingit sugulust. Wolfsburgis lõppes Põrnikate tootmine 1974. aasta 1. juulil pärast 11 916 519 eksemplari, jätkudes siiski teistes harutehastes. 1975. aastal võeti kasutusele kütuse sissepritsesüsteem ja hammaslattrool, eesmised suunatuled kolisid kaitseraua sisse. Kaitserauad ise kinnitati kere külge hüdrauliliste amortisaatorite abil ning kahe väljalasketoru asemele tuli üksainus. Sellisel kujul oli masin tootmises kuni lõpuni 1978. aastal. Hüvastijätuks valmistati mitmed piiratud arvuga eriseeriad – “Le Grande Bug”, “Sun Bug”, “Champagne Edition”, “Epilog”. Viimane kinnise kerega Põrnikas valmistati Emdenis 19. jaanuaril 1978, viimane kabriolett-Põrnikas aga 10. jaanuaril 1980 Osnabrückis, Karmanni keretehases. Ehkki tootmine mitmetes harutehastes üle maailma veel käis ning eurooplastele pakuti edaspidi Mehhikos toodetud Põrnikaid, oli üks terve ajastu autoajaloos otsa saanud.

Põrnikas kui autoliik on siiski visa ning keeldub lõplikult välja suremast. Pärast tootmise lõppu Saksamaal jätkus see veel Mehhikos ja Brasiilias, Mehhiko Põrnikad olid kuni 1985. aastani ka Euroopas ametlikult saadaval. Brasiilias lõpetati tootmine 1986. aastal, kuid jätkuva nõudluse tõttu taastati see mõne aasta pärast. Ka Mehhikos langes tootmine vahepeal üsna madalale (mõnede andmete kohaselt isegi katkes paariks aastaks), kuid 1990-ndate algusest on tulnud uus tõus. Põhjuseks on Mehhikos vastu võetud seadus, mille järgi teatavast müügihinnast allpool olevad autod saavad tunduvaid maksusoodustusi. Ainukesena mahtus selle piiri alla VW-Põrnikas ning nõudluse kasvu tõttu tõusis toodang alates 1991. aastast 450 autoni päevas. 21-miljones Põrnikas valmis Mehhikos 1992. aastal, tänaseks on neid väidetavalt ühtekokku toodetud juba üle 22 miljoni. Brasiilias võeti “Fusca” tootmisest (lõplikult?) maha 1996. aastal, Mehhiko Puebla tehas toodab Põrnikaid “Sedani” nime all aga seniajani. Raske on siiski öelda, kas tegu on veel päris- või juba hauataguse eluga. Mehhikos valmistatavad masinad on välimuse poolest küll Põrnikad, kuid oma “hingelt” juba pisut võõrad. Kadunud on iluliistud, kaitserauad on kerega ühte värvi, salongis domineerib plastmass ning lülitid on laenatud VW Pololt. Kapoti alla vaadates avaneb lihtsa ja lollikindla VW mootoriga harjunud pilgule torude ja juhtmete rägastik. Jõuallikas ise on, tõsi küll tuttava 1600 cm3 edasiarendus, seda ümbritsevad süsteemid (elektronsüüde, Digifant-sissepritse, katalüsaator) on kasutusele võetud põhiliselt heitgaaside normi alla painutamiseks. Kellel on niisiis soovi, võib sõita Mehhikosse ja sealt uhiuue VW-Põrnika osta, tehase väljamüügihind on varustusest sõltuvalt umbes 61000 peesot (87-88000 EEKi).

Mehhikos valmistatakse juba ka esiveolist ja vesijahutusega Uut Põrnikat (New Beetle), millest tõotab kujuneda kultuseobjekt eeskätt hallinevatele härradele, kelle noorpõlve esimeseks autoks oli “päris”-Põrnikas. Uue Põrnika tehnikaosa on laenatud VW-Golfilt, kuid kerekujunduses ja interjööris võib leida hulgaliselt nostalgilisi tsitaate (näiteks saab armatuurlaua külge kinnitada lillevaasi, mis kuulus 50-60ndatel aastatel ka päris-Põrnika lisavarustusse). Legend on võtnud uue materiaalse kuju ja veereb rõõmsalt järgmisse aastatuhandesse.