Ferdinand Porsche ideed odavast ja töökindlast rahvaautost ulatuvad tagasi 20-ndatesse aastatesse. Paraku ei olnud Saksa autotööstus selleks veel valmis, tegeldes põhiliselt kallite luksusautodega.

Natside võimuletulekuga olukord muutus, kuna lisaks muule taevamannale lubati sakslastele ka odavat “igameheautot”. Porsche nägi siin võimalust oma ammune unistus teoks teha ning 17. jaanuaril 1934 esitaski ta valitsusele omapoolse märgukirja. Idee kiideti heaks ning juba 10 kuu pärast valmis koostöös NSU-ga esimene prototüüp (fotol).

Adolf Hitlerit võib õigustatult pidada VW-Põrnika ristiisaks, kuna ilma tema patronaazhita poleks Porsche autobeebi Saksa Autoliidu vastuseisu tõttu ilmselt ilmavalgust näinud. Füüreri poolt ette antud tehnilised tingimused olid järgmised:

Kuna juhtivate autofirmade suhtumine projekti oli üsnagi jahe, jätkas Porsche mudeli väljatöötamist omaenda meeskonnaga. Selle tiimi inseneritöö oli väga kõrgel tasemel ning loodava mudeli juures rakendati rohkesti tehnilisi uuendusi. “Kõrgtehnoloogilise” väikeauto kontseptsioon oli oma ajast selgelt ees. Mootori (neljasilindriline õhkjahutusega bokser) aluseks võttis Porsche iseenda poolt juba 1912.a. projekteeritud 90 hj lennukimootori. Selle tootmine tuli küll tolleaegsetest automootoritest kallim, kuid eelisteks olid suurem erivõimsus ning hea pikaajalise täiskoormuse taluvus. Ka lehtterasest stantsitud ning aerodünaamiliselt viimistletud täismetallkere ning üleni sõltumatu vedrustus olid rahvaauto juures midagi üsna uut. Järgmised kolm prototüüpi valmisid 1936. aastaks, sisaldades juba kõiki iseloomulikke põhilahendusi. Väljanägemiselt olid nad lõppmudelist siiski veel kaugel – esilaternad olid varte küljes, puudusid astmelauad ja tagaaken, uksed avanesid tahapoole jne.

Need autod läbisid 50 000 km pikkuse katsesõidu, mille käigus dokumenteeriti hoolikalt kõik tehnilised viperused ning mille järel nad algosadeni lahti võeti. Tulemused olid julgustavad ning järgmine katseseeria koosnes juba kolmekümnest masinast. Need autod pandi spetsiaalse SS-väeosa poolt 1936. aasta oktoobrist detsembrini proovile kõikvõimalikes ilma- ja teeoludes, kogudes ühtekokku 2,4 miljonit kilomeetrit läbisõitu. Enam-vähem tootmisküpseks sai auto 1938. aastaks ning seda loetakse ka üldiselt VW-Põrnika sünniaastaks.

Sellise naljaka nime andis Hitler 1938. aastal esitletud rahvaautole. KdF on lühend sõnadest “Kraft durch Freude” (jõudu rõõmu läbi) – sõidurõõm pidi andma sakslastele uut jõudu Reich’i teenida. Autol oli 985 cm3 22 hj mootor ja mehaanilised pidurid, kütusenäidikut asendas paariliitrine lisapaak. Autode soetamiseks loodi omapärane säästusüsteem, kus soovija pidi igast nädalapalgast kandma 5 marka spetsiaalsesse fondi. Masina pidi kätte saama, kui kogunenud oli 990 marka.

Tehast, mis autosid valmistama pidi, hakati aga alles ehitama ning enne sõda jõuti toota ainult mõnisada “KdF”-i. Kogutud raha (280 miljonit marka) ei läinud sõjakeerises kaotsi, kuid kannatlikud autosoovijad pidid oma tshekiraamatuga ootama 1962. aastani, alles siis anti neile (pika kohtuprotsessi tulemusena) võimalus osta uus Põrnikas 600 DEM-i odavamalt. Pisikesse munajasse sõiduriista suhtuti algul välismaal suure umbusuga, pidades imeautot Hitleri järjekordseks propagandatrikiks. Katsesõitude järel pidid aga ka skeptilisemad asjatundjad tunnistama masina eeliseid – Alpide käänulistel ja järskudel mägiteedel jäi enamus “päris”-autosid temast tee äärde aurupilve maha. Pildil olev kabriolett kingiti 1939. aastal Hitlerile sünnipäevaks, praegu asub see tehase muuseumis. Selles autos sooritas Hitler ka oma elu viimase automatka, külastades 1945.a. märtsis Idarinnet.