Tüüp 4 näol on tegemist omapärase peatükiga õhkjahutatavate VW-de ajaloos. 60-ndate aastate keskpaiku läks Põrnikate-äri veel hästi, kuid samas oli selge, et mudelipark vajab uuendamist. Loodavast masinast pidi saama ruumikas keskklassi auto, tehnikapoolel jäädi aga (enamjaolt tänu VW peadirektori Heinz Nordhoffi põikpäisusele) truuks õhkjahutusega tagamootorile. Mootor projekteeriti koostöös Porschega (kes kasutas seda osadel 914-seeria masinatel). VW 411 esitleti publikule 1968. aasta augustis, aasta hiljem sai mootor elektroonilise sissepritsesüsteemi.

Tüüp 4 müügiedu kujunes siiski üsna tagasihoidlikuks, kuna Põrnika ostjaskonna jaoks oli ta liiga kallis, jõukama publiku jaoks aga liiga ekstravagantne. Masinal oli ka rida tõsiseid vigu, näiteks vaevas teda tänu tagamootorile krooniline alajuhitavus, mis suurematel kiirustel võis üsna ohtlikuks muutuda (kogenumad omanikud hoidsid juhitavuse huvides pakiruumis alati vähemalt 50 kg koormat). Salongisoojendus oli lahendatud eraldi bensiiniahjuga, mis oli raskesti ligipääsetav ega hiilanud ka töökindlusega. Sissepritsesüsteemi hooldus käis aga Põrnikaga harjunud VW-mehaanikutel enamasti üle mõistuse. Mudeli ebaedu peamiseks põhjuseks ilmselt oligi raskestiseeditav segu novaatorlikest ja iganenud lahendustest.

VW 411/412 oli tootmises 1974. aastani (kui tema asemele tuli VW Passat), kokku jõuti neid valmistada umbes 350 000. Tüüp 4 väljaarendamise töö ei läinud siiski täielikult raisku, nii näiteks leidis tema mootor (mis oli üsna õnnestunud) ajavahemikus 1972-82 kasutamist VW-väikebussidel. Tüüp 4-le sarnase kerega (kuid Põrnika mootoriga) autosid valmistas hiljem VW Brasiilia harutehas “Brazilia” nime all. Tänaseks on tüüp 4-sid säilinud väga vähe ning neile on peaaegu võimatu varuosi saada.